Raamatud - Ilmunud

Pärast menuki „Kalahari karje“ kirjutamist naasevad loodusteadlased Mark ja Delia Owens Aafrikasse, et jätkata oma uurimistööd. Nad arvavad, et on avastanud Sambias uue loodusparadiisi – Põhja-Luangwa oru, kus jõgedes sulistavad jõehobud, põõsastes luuravad lõvid ja elevandid jalutavad laagrisse, et maiustada puuviljadega. Ent selle rahuliku idülli purustavad peagi piirkonnas tegutsevad arvukad salakütid, kes hakkavad elevante massiliselt tapma. Owensid asuvad loomade eest vapralt võitlusse, püüdes samal ajal aidata ka kohalikke külaelanikke. See on haarav lugu nende pingutustest päästa nii org kui omaenda elu.

Delia Owensilt on varem eesti keeles ilmunud „Kalahari karje“ ja rahvusvaheline hitt „Kus laulavad langustid“, mille põhjal on valminud ka samanimeline mängufilm.

Fred Jüssi 90. sünnipäevaks koostatud raamatus kirjutavad tema lähedased, sõbrad ja kaasteelised Fredist ja tema hingemaastikega seonduvast. Sõna saavad Tõnu Õnnepalu, Jaan Tätte, Doris Kareva, Valdur Mikita, Anu Raud, Mehis Heinsaar, Joosep Matjus ja paljud teised. Väga eriilmeliste tekstide seast leiab isiklikke mälestusi ja kirjavahetust, aga ka unenägusid ja luulet. Samuti on nende kaante vahele jõudnud raamatu koostaja Jaan Tootseni jutuajamine Fredi lastega – Mari, Mart ja Ivar Jüssiga.

„Õhtupäike väikestel majadel“ on üks etapp, üks tükk reisist vanadusse, aga imelikul kombel viib see reis läbi lapsepõlve, läbi selle aja, kui kõik oli alles ees. Sest kõik on endiselt alles ees. See ongi vananemise paradoks ja selle kõige kiivamalt varjatud saladus: ikka on kõik alles ees, ikka on kõik alles tundmatu, ikka on su elumõistatus alles lahendamata. Kas osa tema lahendusest ei peitugi nimelt lapsepõlves, päritolus, tolles ajas, kust oleme tulnud ja mida enam ilmselgelt olemas ei ole? Ümberringi on uus aeg, aga meie kõnnime tubades, mis kord olid, räägime inimestega, keda ilmsi enam kohata ei saa. Jääme ajast maha. Või jääb hoopis aeg meist maha? Võib-olla astume hoopis aasta-aastalt aina tundmatumale, aina vähem läbi uuritud, aina põnevamale maale, alles täiesti kaardistamata territooriumile. Ka see on võimalik.

Fernando Pessoa (1888–1935) on üks olulisemaid 20. sajandi kirjanikke portugali keeleruumis, aga ka terves maailmas. Ta oli nii poeet, proosakirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija, kirjastaja kui ka filosoof.

Eesti keeles on Pessoa loomingust ilmunud peamiselt tema luulet tutvustavad valimikud „Autopsühhograafia“ (1973), „Tubakapood“ (2009, 2022) ja „Sõnum“ (2010) ning proosateos „Rahutuse raamat“ (2022).

Siinne jutukogu toob eesti lugejani valiku Pessoa proosaloomingust selle erinevates kihistustes: iselaadsest müstikast kuni ühiskonnairooniani. Raamatusse on valitud 20 teksti, millest kõik peale kogumiku nimiloo ilmuvad eesti keeles esmakordselt.

Päevikute, kirjade, intervjuude, arhiivimaterjalide ja muidugi ka autori enda viljaka loomingu põhjal valminud raamat tutvustab Raimond Kaugveri sündmusterohket elukäiku, vaadeldes tema kujunemist armastatud rahvakirjanikuks. Tegu on esimese tervikliku Raimond Kaugveri elulooga.

Sirly Hiiemäe (1976) on Eesti kirjandusteadlane, pedagoog ja kirjanik. Tema sulest on ilmunud romaanid „Elu hinnakiri“ (2012), „Bucket list“ (2018), „Jalgadega ajamullas“ (2019), „Kõrkjaarm“ (2022) ja monograafiad „Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu“ (2019) ning „Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman“ (2021).

Need kirjad Paradiisist – kirjutasin nad viisteist aastat tagasi kirgliku sooviga taas ellu loitsida kadunud aega: ühte üksildast küla Hiiumaal metsa ja mere vahel, möödunud sajandi viimaseid aastakümneid, ühte armastust, ühte igatsust.

Vahepeal on aeg veel ühe keeru peale teinud ja kõik on saanud veelkord teiseks. Tollest maailmast on järel veel vähem. Ometi tundub, nagu oleks ta ikka veel kusagil olemas, koos kõigi oma lillede-rohtude, loomade-lindude, aedade-hoonete, inimeste ja nende armastusega. Kus ometi? Paradiisis? Kas Paradiis on see, mis on jäänud maha ja kuhu sellepärast enam ei pääse, või see, mis on ees ja millest me sellepärast midagi ei tea? Või hoopis see, mille me võtame endaga siit kaasa, kõik see, mida meie silmad siin nägid ja mida tundis süda? Meie rõõmude ja kurbuste summa, millest ükskord peab saama – mis?

Tõnu Õnnepalu, kevadel 2024

Tahad negatiivsetest emotsioonidest jagu saada? Tunned, et sa pole piisavalt hea? Vajad stressiga toimetulemisel abi? Negatiivsete tunnete puhul aitab, kui mõistad, kuidas emotsioonid toimivad, ja kasutad nende võimalikult tõhusaks juhtimiseks erinevaid võtteid.

Raamat sisaldab ohtralt praktilisi harjutusi, mis mõjutavad su emotsionaalset heaoluseisundit. Sa õpid oma negatiivsete emotsioonidega paremini toime tulema, et elada õnnelikumalt ja tunda suuremat rahulolu.

Raamat õpetab, kuidas:

• negatiivsete emotsioonidega toime tulla;
• oma mõistus üle kavaldada, et rohkem positiivseid emotsioone tunda;
• oma vanu, sissejuurdunud mõttemustreid muuta; kasutada emotsioone enesearenguks jpm.

Thibaut Meurisse on autor, koolitaja ja veebilehe whatispersonaldevelopment.org looja. Suurimat huvi pakuvad talle enesearenguga seotud teemad; ta peab enda missiooniks aidata inimestel oma potentsiaali täielikult ära kasutada ning jõuda eneseteostuses ja teadlikkuses kõrgeimale tasemele. Autor on võlutud võõrkeeltest: ta on prantslane, kes kirjutab inglise keeles ning on elanud peaaegu kümme aastat Jaapanis. Praegu elab ta Eestis.

Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

Ahto Levi „Halli Hundi päevik“ on autobiograafiline jutustus, milles ta kirjutab avameelselt oma kriminaalsest minevikust ja teekonnast ausa elu poole.

13-aastase poisikesena põgeneb autor 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale, kus loodetud seikluste asemel leiab ta end keset sõjakoledusi. Elanud mõned aastad võõrsil, otsustab Levi kodumaale tagasi tulla, kuid on sunnitud end siin uue, Nõukogude võimu eest varjama. Puutudes kokku nii metsavendade kui varaste maailmaga, satub ta kuritegelikule teele. Korduvalt vangistatud ning mitmel korral põgeneda üritanud mehe elu on karm ja katsumusterohke, kuid vaatamata sellele ei kaota ta usku headusesse ja loodab saada paremaks inimeseks.

Esmakordselt 1968. aastal ilmunud „Halli Hundi päevik“ saavutas omal ajal suure populaarsuse. Raamat on tõlgitud 16 keelde, teose põhjal on valminud film „Tagasipöördumine ellu“ (1972).