Ahto Levi „Halli Hundi päevik“ on autobiograafiline jutustus, milles ta kirjutab avameelselt oma kriminaalsest minevikust ja teekonnast ausa elu poole.

13-aastase poisikesena põgeneb autor 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale, kus loodetud seikluste asemel leiab ta end keset sõjakoledusi. Elanud mõned aastad võõrsil, otsustab Levi kodumaale tagasi tulla, kuid on sunnitud end siin uue, Nõukogude võimu eest varjama. Puutudes kokku nii metsavendade kui varaste maailmaga, satub ta kuritegelikule teele. Korduvalt vangistatud ning mitmel korral põgeneda üritanud mehe elu on karm ja katsumusterohke, kuid vaatamata sellele ei kaota ta usku headusesse ja loodab saada paremaks inimeseks.

Esmakordselt 1968. aastal ilmunud „Halli Hundi päevik“ saavutas omal ajal suure populaarsuse. Raamat on tõlgitud 16 keelde, teose põhjal on valminud film „Tagasipöördumine ellu“ (1972).

Ameerika kirjanik Ray Bradbury (1920–2012) on eesti lugejale tuntud peamiselt kui romaanide „451° Fahrenheiti“ ja „Marsi kroonikad“ autor. Käesolev teos erineb kirjaniku muust loomingust, kuivõrd tegu on realistliku ja lüürilise lapsepõlveromaaniga. Ent rääkides kaheteistaastase Douglas Spauldingi suvest Illinoisi väikelinnas Greentownis, loob autor justkui terve inimelu mudeli ja pöördub seeläbi ikkagi täiskasvanud lugeja poole. Kuldkollane võilillevein on kui kõige ilusa, meeldiva ja elus allesjääva sümbol.

„Eesti loodus“ on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid.

Tõnu Õnnepalu

„Ülim rahulolu“ on inspireeriv ja sügavalt isiklik mälestusteraamat Eesti juurtega Hollywoodi näitlejalt Mena Suvarilt.

See on kurb ja südantlõhestav lugu Hollywoodis täiskasvanuks saamisest. Alles teismeline modellist näitleja Mena Suvari kaotab end täielikult seksi, narkootikumide ja halbade, sageli isegi vägivaldsete suhete maailma, samal ajal kui kassahittides osalemine on ta maailmakuulsaks näitlejaks teinud.

Nende kaante vahel ei räägi autor avameelselt mitte ainult oma tehtud vigadest, vaid ka elu õppetundidest ning püüdlusest vaimselt kasvada, olla mõistvam ja loobuda süüdistamisest. See põnev, isiklik ja jõuline raamat annab võimaluse samastuda kõigil, kes on samuti ekselnud pimeduses, arvates, et väljapääsu ei ole. Mena lugu tõestab, et hoolimata sellest, kui lootusetuna olukord ka ei tunduks, paistab tunneli lõpus alati valgus.

Rahvusvahelise menuki „Kus laulavad langustid“ autori Delia Owensi ja tema toonase abikaasa Mark Owensi haarav mälestusteraamat, mis kirjeldab nende elu Kalahari kõrbes sealse eluslooduse uurimisel.

Seitse aastat elasid nad Aafrikas läbiuurimata piirkonnas ilma teede, inimeste ja ainsagi veeallikata. Sellel ääretul tühermaal kohtasid nad loomi, kes polnud kunagi inimest näinud. Lõvid magasid nende kõrval, leopardid, kaelkirjakud ja pruun-vööthüäänid olid laagri alalised külalised. Kalahari kõrb pole aga mingi Eedeni aed ning Owensid sattusid alatasa ohtu – küll kimbutasid neid põuad, tulekahjud ja tormid ning isegi loomad, keda nad armastasid.

„Kalahari karje“ on võitnud John Burroughsi medali aasta parima loodusteemalise raamatu eest.