„Viimane sõna“ pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt:

„Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle.“

Raamat ilmub 8. novembril!

Mehis Heinsaar armastab rännata paar-kolm kuud aastas läbi Eesti- ja Lätimaa metsade, alevite ja külade, lõpetades oma retked enamasti mere ääres. Ka tema juttude tegelased seiklevad tihti samu radu pidi. Autor ise on öelnud, et kirjutab muinasjutte täiskasvanuile, kelles elab ikka veel edasi unistav ja mässumeelne, imedesse uskuv laps.

Käesolev on Mehis Heinsaare kuues novellikogu, kuhu kirjanik on koondanud oma loomingu paremiku, teiste seas ka kolm Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lugu. Viis juttu ilmuvad raamatukaante vahel esmakordselt.

Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks.

Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks.

Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

• Millised on kõige ohtlikumad viirused?
• Miks on vaja igal aastal uut gripivaktsiini?
• Kas vaktsiine peaks kartma või pimesi usaldama?

Neile ja teistele olulistele küsimustele leiate vastused käesolevast teosest.

Viiruste uurimise ja vaktsineerimise ajalugu on kirju nagu põnevusfilm, milles leidub kangelasi ja ohvreid, skandaale ja triumfe. See raamat aitab lugejal mõista viiruste ja vaktsiinide olemust ning saada osa teadusloo valust ja võlust.

Bioloogiadoktor Ülar Allas on riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija. Ta on avaldanud raamatuid ja kirjutanud arvukalt populaarteaduslikke artikleid, mis on võitnud mitmeid auhindu.