Mehis Heinsaar armastab rännata paar-kolm kuud aastas läbi Eesti- ja Lätimaa metsade, alevite ja külade, lõpetades oma retked enamasti mere ääres. Ka tema juttude tegelased seiklevad tihti samu radu pidi. Autor ise on öelnud, et kirjutab muinasjutte täiskasvanuile, kelles elab ikka veel edasi unistav ja mässumeelne, imedesse uskuv laps.

Käesolev on Mehis Heinsaare kuues novellikogu, kuhu kirjanik on koondanud oma loomingu paremiku, teiste seas ka kolm Tuglase novelliauhinnaga pärjatud lugu. Viis juttu ilmuvad raamatukaante vahel esmakordselt.

• Millised on kõige ohtlikumad viirused?
• Miks on vaja igal aastal uut gripivaktsiini?
• Kas vaktsiine peaks kartma või pimesi usaldama?

Neile ja teistele olulistele küsimustele leiate vastused käesolevast teosest.

Viiruste uurimise ja vaktsineerimise ajalugu on kirju nagu põnevusfilm, milles leidub kangelasi ja ohvreid, skandaale ja triumfe. See raamat aitab lugejal mõista viiruste ja vaktsiinide olemust ning saada osa teadusloo valust ja võlust.

Bioloogiadoktor Ülar Allas on riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija. Ta on avaldanud raamatuid ja kirjutanud arvukalt populaarteaduslikke artikleid, mis on võitnud mitmeid auhindu.

Vesi on Maa peal ainulaadne aine – kõige salapärasemate omaduste ja mitmesuguste võimalustega, mis on siiani jäänud saladuseks. Vesi suudab ravida kõiki haigusi, aeglustada vananemist ja toetada inimkeha elutähtsaid süsteeme.

Olga Butakova on 30-aastase kogemusega arst, pedagoogikadoktor, rahvusvahelise tervise- ja inimarengu akadeemia rektor. Oma raamatus käsitleb ta üksikasjalikult vee tähtsust meie tervisele, sellega seotud väärarusaamu ja eelarvamusi, jagab nõuandeid ja soovitusi.

Saate teada:

– millist vett meie keha vajab;

– kuidas veega ümber käia;

– kuidas vee abil vananemisprotsessi aeglustada;

– millised joogid on kahjulikud ja millised on kasulikud;

– kuidas muuta vesi tervisele ohutuks.

Pidage meeles: vesi – see on elu!

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.